Reedel lõpetasin viimase uurimustöö ja sellest ajast saati tegelen otsade kokkutõmbamisega. Igal päev on ainult 3-4 toimetust, mida ma pean tegema, ülejäänud pool päevadest on tühi. Väga võõras on - mul on vaba aega! Esimesed kaks päeva ma reaalselt meenutasin ja nuputasin, mida ma vanasti oma vaba ajaga ette võtsin.

Suurim uudisena lubas mu suurepärane ema mul endale jõulukingiks osta iPadi! Ma olen kogu aeg hädas, et läptop on raske, aga kodust välja minnes tuleb internet ja lugemismaterjalid peaaegu alati kaasa võtta. iPadi on ülimugav kasutada, hakkasin juba sellest Dostojevski “Vennad Karamazovid’i”  lugema. Mida kauem ma seda kasutan, seda rohkem igasugu kasulikke lisasid ja kasutusvõimalusi ma avastan. Ameerikast oli iPadi ostmine soodsam isegi hoolimata sellest, et ma pean sellele Eestis uue laadija leidma.

Eile taasavastasime Joumanaga telerivaatamise. Ameerika televisioon on ikka hoomamatult idiootne ja meelelahutuslik. Ühika elutoas on televisioon, kus on kuskil 70 kanalit ja enamik neist on tõsielusarjad. Vaatasime sarja “Infested” (tõlkes millestki kubisev), kus näidati inimesi, kelle maja olid üle võtnud hiiglaslikult palju usse, ämblikke, sipelgaid, rotte või muud elajad. Ühel perel oli näiteks maja all aiausside (garden snake, ohutu, aga ikkagi madu) pesa, kus oli tuhandeid usse. Neid oli nii palju, et nad ronisid juba sihinal-sahinal maja seintes. See oli tõeliselt huvitav-häiriv sari. Ma ootasin, et neile lugudele tuleb õnnelik lõpp koos närilistetõrje kommandoga, aga midagi sellist ei juhtunud. Selle asemel kolisid kolm neljast sarjasolnud perest oma majast ära. Üks neist maksis mitusada dollarit, et oma maja ümber teha, aga keegi ei olnud veendunud, et see midagi aitab. Ma täiesti mõistan, miks ameeriklased nii närvilised on, sest see ei olnud isegi esikümnes häirivatest sarjadest, mida samal ajal näidati. 

Sellega seoses tuli mul meelde, et ma ei rääkinud teile kunagi ameerika postikataloogidest. Kui ma Chicago - New Yorki vahel lendasin, siis oli lennukis kataloog nimega SkyMall, mis jätab kõik Eesti postikataloogid täielikku häbisse. Näiteks müüvad nad rattaid, millesse sa saad oma jalad asetada ning siis nende abi liikuda. Neid kutsutakse Orbitwheel’ideks ja need peavad jutu järgi olema segu rulast ja uiskudest. Selle kõrval oli peavalu leevendav peapael, niisutavad kindad ja saapad, migreenivastased prillid ja masseeriv kiiver. Ma arvasin alati, et ainult fiktiivsed komöödiasarjade tegelased tulevad selliste ideede peale. 

Eile oli sõpradega jõulupidu, täna on üks ärasaatmispidu ja õhtusöök koduperega. Ma ei taha kuidagi lahkumisele mõelda.

Täna toimusid viimased loengud. Ajakirjanduse õppejõud kutsus meid sel puhul oma majja hommikukohvile (!). Ameeriklased näivad olevat eriti paranormaalsete nähtuste fännid, sest tema maja kummitavat naabritädide kuulujuttude järgi maja endise omaniku koer, kes pidavat siiani majas ringi käima ja vaipadele pissima.

Viimase loengu puhul sain Kongressi loengus esineda oma täpselt kolmeminutise kõnega sellest, kuidas USA peaks oma parteisid riigi poolt veidi toetama. Minu kõne filmiti ja siis mängiti see kohe pärast minu esinemist uuesti kõigile ette. Ma kahtlustan, et viimane kord kui ma ennast videol esinemas nägin oli teise klassi jõulunäidend, nii et see oli päris hirmuäratav kogemus.

Ma ei suutnud selle kolme terroriminuti jooksul midagi mõelda, aga klassikaaslased andsid südantsoojendavalt positiivseid kommentaare.

Üleüldiselt on ameeriklased imeosavad (teiste ja enda) egopaitajad. Ma ei ole end kunagi nii väärtustatuna ja targana tundnud kui siin, ausalt. Nad lihtsalt oskavad teistele kiidusõnu öelda, alates väikestest komplimentidest sõpradele kuni õppejõudude pooleleheküljeliste komplimendilaineteni. See on lihtsalt nii nunnu ja mina kui eestlase musternäidis ei oska sellele midagi vastu pakkuda.

Muide, üks kord ühel peol kergelt napsisena pidasin ma Samile, kes kurtis, et ma ei näita piisavalt oma emotsioone, kõne sellest, kuidas ma olen eestlane ja me oleme kivist ja mida ta üldse minust üldse ootab (I am Estonian! We are made of stone!).

Lennuni on vähem kui nädal ja tunnen end kurbrõõmsana. Eile õhtul jätsin hüvasti Aljona ja Samiga, kes olid siin minu lähedasemateks sõbradeks. Aljona on (ärge sundige mind kirjutama “oli”) üks parimaid sõpru, kes mul kunagi üldse on olnud. Keegi meist ei tahtnud väga neid nutuseid hüvastijätte, nii et teelesaatmine jäi veidi poolikuks. Eks see anna põhjust kunagi Ufasse lennata. Sami juba andis mulle ümbriku Omaani turismivideo ja Muscati linna kaardiga.

Ma hakkan siinseid inimesi siin nii väga igatsema. Ärge kunagi arvake, et ühest vahetussemestrist piisab.

Kolm kirjatükki on veel. Isegi siinse kooli kohta sattusid mulle kõik ained, kus ma aina kirjutan ja kirjutan. Mul ei ole ühtegi päris eksami (mõned esseed on küll nimetuse all ‘võta koju kaasa eksam’).

Praegu valmistan ette kõnet (ehk siis ikka lõppkokkuvõttes kirjutamine) minu ideedest, kuidas kongressi efektiivsemaks muuta. Ma üritan väga midagi tarka välja mõtelda, aga kõik minu ideed jõuavad samasse kohta - ühiskond peaks muutuma. Mis on nõme, sest ma ei taha olla arrogantne eurooplane, kes sajab sisse ja ütleb, et miks te nii teete, tehke nii. Praeguse seisuga vist kukub nii välja küll. Ma ei ole end kunagi eriti mugavalt tundnud olukordades, mis nõuavad loovat mõtlemist ja uusi ideesid. Kui keegi mõne ideega välja tuleb, siis ma oskan väga hästi seda teistele kirjeldada ja arutleda, miks see võiks või ei võiks toimida. Ehk siis akadeemik ja ajakirjanik olla. Päris kurb on, ma tahaks kõiges suurepärane olla.

Ma ei ole üldse kindel kui edukalt ma selle kõne ette kannan, sest mul ei ole eriti häält. Suutsin end kuskil ära külmetada. Mis on ka kurb, sest mul on järgmise kahe päeva jooksul üks kõne, üks esitlus, üks kohtumine ja seitse kokkulepitud intervjuud ajakirjanduse artikli jaoks. Oeh.

Kõigele vaatamata on jätkuvalt huvitav. Mul on erinevad mured ja rõõmud sellel semestril kogu aeg korraga, mis on viinud mind seisundisse, kus kogu aeg tunnen rõõmsameelselt kerget paanikat.

Eile öösel lõpetasin järjekordse uurimustöö, nüüd võtan lühikese hingetõmbepausi enne kui järgmised ülesanded käsile võtan.

Käesoleva nädala alguses käisin ma New Yorgis Eesti konsulaadi praktikandikoha intervjuul. Kuna reis oli kõige kiirema sessiperioodi keskel, siis veetsin ma suurlinnas aega vähem kui 24 h. Praeguse seisuga on selgunud, et ma ei saa oma viisapabereid õigeks ajaks valmis, seega ütlesin kohast ära, aga vähemalt ma üritasin ja rabelesin.

Reis oli otseloomulikult igati asjalik, sest see oli ikkagi New York. Kuna olin seal korra juba käinud, siis jätsin Times Square’i seekord vahele ja võtsin ette teised turisti linnukestenimekirja atraktsioonid.

Ma olen tükk aega juurelnud, kust on tulnud minu kinnisidee et jõulud ja uusaasta on New Yorgi külastamiseks parimad ajad. Ma arvan, et kõiges on süüdi film ‘Üksinda kodus’, mida TV3 näitab ilmselt siiani iga jõul. Igatahes, jõulukaunistustes on linn imeilus, eriti pimedas. KÕIK puud on karra, tulede ja kõigi muude kaunistustega kaetud. Ameeriklasted, eriti suurlinnas, on laia joonega.

Rockefelleri kuusk oli natukene pettumustvalmistav - pilvelõhkujatest ümbritsetuna ei jätnud ta eriti vägevat muljet. Aga samas, vähemalt paistab ta püsti püsivat.

Minu peas oli alati kujutluspilt, kus uisutamisväli kuuse all oli palju suurem ja avaram ning millegipärast arvasin ma, et uisuväli ümbritseb kuuske, mitte ei ole selle ees.

Teisalt, see-eest oli neil see kummaline skulptuur:

Oh ameeriklased. Kreekapärane ja kassikullast.

Kuna ma reisin üksi, siis on kõik minu pildid võõrastest inimestest ja esemetest.

Ööbisin hostelis, mille omanik oli šveitslane. Olin hosteli broneerinud öö enne saabumist ja tuli välja, et omanik oli isegi järele uurinud kus see müstiline ‘Estonia’ on. Tema peamine mõistatus oli, et kas me oleme Soomest eraldi riik. Mis tundub kummaline küsimus, aga tuli välja, et ta ei ühendanud peas ‘Estoniat’ ja ‘Estlandi’ ära, seega üritas ta samale pisikese maalapile lihtsalt rohkem riike mahutada.

Igatahes, ruum oli nn ‘4-kohaline segatuba’, aga tegelikult oli see jälle üks tüüpilistest Manhattani korteritest, mis on reeglina kahekorruselised. Ruum oli avar ja igati muhe. Kõik minuga samas korteris ööbivad inimesed reisisid üksinda, nii et meil oli päris hubane jutuõhkkond. Minu hostelikogemused on sellised, kus mitte keegi võõrastega ei räägi, nii et see oli meeldiv vaheldus.

Ma kujutan ette, et kuskil on ‘leia Manhattanilt kõik õunaga skulptuurid’ väljakutse. Neid on nii palju.

Minu lühikese reisi põhielamus oli American Museum of Natural History, mis on üks neist suurest ja kuulsatest muuseumitest. Mul oli selle läbikappamiseks 1,5 tundi, mis oli selgelt vähe, aga natukene nägin ikka. Muuseumis olid väljapanekud astronoomia, bioloogia, loomade ja lindude, kultuuride ja dinosauruste kohta. Apollo ekspeditsioonilt toodud kuutükikese vaatasin üle, aga muidu keskendusin ma kultuurile ja loomadele. Kivide vaatamine nõudis liiga palju selgitava teksti lugemist.

Ma armastan loomaaias käimist. See kõlab veidralt, aga topised olid mingis mõttes isegi paremad, sest kõik loomad olid kogu aeg nähtaval ja nunnud. Muuseumis oli nii palju loomi, kellest ma varem ei olnud kuulnudki!

Näiteks pettusin ma Hollywoodi animatsioonide tegijates. Maailmas on nii palju nunnusid loomi ja teie teete filme ainult pandadest ja pingviinidest.

Selgelt saaks neist kahest ahvist suurepärased multifilmikangelased.

Temast olen ma varem kuulnud, aga selgelt liiga vähe.

Samamoodi on tegelikult kõikide Lääne poppkultuuri asjadega. Alles muuseumis sain ma aru, kui kirev kultuuripärand teistel piirkondadel on. Sulgedest tehtud peakate on omane vaid kindla piirkonna indiaanlastele. Ilmselt ei ole keegi viitsinud rohkem indiaanialast atribuutikat filmideks valmistada ja kõik kasutavad ühte ja sama peakatet kõikideks filmideks.

Aafrika kultuuris on palju inspiratsiooni õudusfilmide tegijatele.

Jah, need on teokarbid.

See on väga halb pilt, aga mind ajas naerma, kuidas Vana-Egiptuse väljapanekul oli ‘poliitika’ alla kogutud hulgaliselt erinevaid tokke.

Ameeriklased armastavad abstraktset kunsti. Ilmselt sellepärast, et neil ei ole vanast ajast pärit kunsti kuskilt võtta. Igatahes, see valge moodustis, mis perioodiliselt mulises ja tegi teisi veidrad kosmosehääli, seisis praktiliselt ÜRO maja ees. Selgitavat teksti ei olnud.

Central Parki põhjapoolses küljes käisin ka. Hästi armas oli, et neil oli terved piirkonnad, kus sildi järgi mitte midagi kunagi ära ei koristata. Kui puu kukub, siis see kukub ja jääbki nii. Mis on igati lahe, arvestades et see kõik asub keset Manhattanit.

Manhattan on tegelikult üllatavalt väike, kui arvestada mis tähtsad asjad seal kõik on. Ma rääkisin inimesega, kelle sõber seadis endale eesmärgiks kõik tänavad rattaga läbi sõita, sest neid ei ole tegelikult nii palju. Lisaks on Manhattani nii kergesti orienteeriutav. Mulle jätkuvalt meeldib nummerdatud tänavate süsteem - nii lihtne on orienteeruda, kui juba järgmisel tänaval saab numbri järgi aru, kas see oli õige suund.

Seekord olin ma ringikäies omaarust juba märgatavalt enesekindlam ja teadlikum. Siiski, lennujaamast tulles tulin ma suhteliselt inimesterohke bussiga, kus enamus olin ainus valge reisija. Nagu ma aru saan, siis on jälle jaotus umbes selline, et äriinimesed võtavad 35-dollarise takso, valged 11-dollarilise marsruuttakso ja 2-dollari bussiga sõidavad kõik teised. Mis on päris masendav, sest 2-dollarilisel bussil ei olnud midagi viga. Kui ma küsisin inimestelt milleses peatuses maha minna, siis algatasin ma bussis elava diskussiooni. Paistis, et nad kõik muretsesid, et valge tüdruk võib kogemata õhutsel ajal Harlemis maha minna. Mis on praeguse seisuga NYC halvima mainega linnaosa ja näis bussiaknast päris ghetto välja.

Üleüldiselt on New Yorki inimesed ise väga kiirustavad ja sihiteadlikud, aga teiste suhtes väga sõbralikud ja abivalmid. Mõnikord ei suutnud ma väsinud olekus enam kõige sihiteadlikum välja näha, ja siis tulid newyorklased ikka abiks.

Pärast nelja päeva Chicago kesklinnas näib Beloit eriti kolkalinnana. Olime kahes eriti uhkes hotellis, kus avanes suurepärane vaade pilvelõhkujatele. Nüüd paistavad aknast vaid puud ja oravad.

Mudel ÜRO on mängu-ÜRO, kus ülikooliõpilased (on ka keskkoolivariante) mängivad igaüks üht riiki ja üritavad etteantud teemade kohta resolutsioone kirjutada ja vastu võtta. Eesmärgiks on õppida diplomaatilist viisakust, strateegiat ja tiimitööd.

Mina esindasin Beloiti Peaassamblee teises komitees, mis tegeleb finantsasjadega. Algselt pidin olema Euroopa majanduskomitees, aga kuna mõned planeeritud tulijad ei osanud oma aega planeerida ja hüppasid alt, siis vahetasin 24 tundi enne konverentsi algust komiteed. Enne minekut üritasin ennast komitee teemadega - mikrolaenud ja taastuv energia - kurssi viia, aga eriti kaugele ma ei jõudnud, seega panustasin oma loomulikule intelligentsile. Minu kasuks mängis asjaolu, et esindasin Soomet - ameeriklased pidid alustama nullist ja otsima riikide asukohtasid, lippe ja pealinnu.

Teisest küljest tekitas Soome esindamine minus identiteedikriisi. MÜROs kutsuvad kõik üksteist riikide nimede järgi, seega oli minu nimi neli päeva “Soome”. Beloitis kutsuvad mõned inimesed mind siiani “Eestiks”. Kuna Soome ei ole Eestist nii palju erinev (maailmakontekstis), siis ajasin mõnikord sassi kumb riik ma olen. Mingi hetk rääkisin idaeuroopa riikide esindajatega ja nad arutlesid, miks Ida-Euroopa riigid komitees koostööd ei tee. Mina vastasin “Täpselt! Miks me ei ole veel Ida-Euroopa blokki loonud?”, enne kui ma aru sain, et tol hetkel ma ei olnud idaeurooplane. Teised vaatasid mind kummaliselt ja ütlesid, et ilmselt võib Soome ka mõnikord Ida-Euroopaga koostööd teha.

Kõigele lisaks istuvad Eesti ja Soome peaaegu kõrvuti - nende vahel on vaid Etioopia (Eritrea-Estonia-Ethiopia-Finland-France), kes minu komiteesse millegipärast delegaati ei saatnud. Eestit esindas Universty of Madison-Wisconsin, mida üldiselt peetakse heaks kooliks. Minu komitees oli aga Eesti esindajateks hiina tüdruk, kellel tundus olevat surmigav ja poiss, kes ka midagi ei teinud. Enne Chicagosse minekut oli minu suurim hirm, et Eesti esindajad ei tee korralikku taustauuringut ja hääletavad Venemaa juhiste järgi (“kõik idaeuroopa riigid on Venemaa mõju all blablabla”. Täpselt nii juhtuski. Ma suutsin end tagasi hoida ja ei öelnud mitte midagi. Õnneks nad ei olnud eriti aktiivsed, nii et vahet polnud.

Samal teemal jätkates - Eesti istub Etioopia ja Eritrea vahel. Eriti 1990. aastatel võis see päris huvitav istekoht olla, arvestades, et need kaks riiki ei salli üksteist.

Minu komitee oli suur, sest selles on esindatud kõik tunnustatud riigid ja enamik koole oli saatnud kaks esindajat. Oli väikesi koole nagu Beloit, aga ka suuri ja häid koole. Poisse oli rohkem kui tüdrukuid, nii 18- kui ka 45- aastaseid (kuna ülikoolis õppimine on kallis, tulevad paljud ülikooli siis, kui neil selleks raha on).

Kohale jõudes ehmatasin alguses, sest enamikel delegaatidel olid käes hiigelsuured paksud kaustad. Õnneks ei tundnud ma kogu konverentsi ajal kordagi end häbiväärselt ebakompetentsena ja suutsin räägitavates teemades sõna sekka öelda. Ilmselt oli enamik mapikandjaid koolidest, kus MÜRO on aine, mitte klubi.

Minu komitee oli üks vähestest, kus Hiina, USA ja Venemaa reaalset mõjuvõimu omasid - simulatsioonis sõltub kõik ju inimesest, mitte riigist. Eriti naljakas oli kui Venemaa ja Hiina üritasid oma resolutsioone läbi suruda arengumaade riike assamblee ette rääkima saates, aga ise seisid otse n-ö “nukuriikide” selja taga ja sosistasid küsimuste vastuseid ette.

Kuuba ja Iraan elasid ka rolli sisse tehes avaldusi “imperialistlike riikide jätkuvate orjastamiskatsete” kohta. Palestiina oli vaatlejarollis ja luges iga resolutsiooni puhul üle, mitu korda selles esines sõna “liikmesriik”. Mingil hetkel saatsid nad ringi ka muudatuse, mis oleks ühte taastuva energia resolutsiooni lisanud klausli, mis ütles, et “Palestiina roll kliimamuutuste vastu võitlemises on samuti märkimisväärne”. Kahjuks Iisrael eriti aktiivne ei olnud, aga see-eest oli USA komitee naljanupp.

Kokkuvõtlikult oli MÜRO väga väga lahe. Huvitav oli avaldada arvamust kogu maailmale oluliste teemade kohta nii, nagu sinu arvamus päriselt loeks ja sa võiksid potentsiaalselt päriselt midagi märgatavalt muuta inimeste ringis, kes enamus aega teadsid ka, millest nad rääkisid. Mõni üksik esindaja üritas alguses mikrolaene (tavaliselt kuskil 50-100 dollarilised laenud näiteks lehma ostmiseks) taastuva energia kasutuselevõtu laiendamisega siduda (“Ehitame mikrolaenudega tuulegeneraatoreid!”), aga õnneks näidati neile loogikavead üsna ruttu kätte.

Tänases USA Kongressi loengus arutati viimast tervishoiureformi ja trikke, mille abil see seadus (või siis tegelikult kaks seadust, aga see on pikk jutt) vastu võeti. Mingil hetkel tundsin end antropoloogina, kes jälgib teist (poliitilist) kultuuri ja mõtleb “Võtke ometi aru pähe! Käituge mõistlikult, nagu… eurooplased… või siis mitte.” Praeguseks tunnen Ameerika poliitilist süsteemi paremini kui Eesti oma.

Käesolev reede õhtu luban olla viks ja viisakas, sest järgmised neli päeva veedan Chicagos Mudel ÜROs. Raamatukogu poole kõndides sattusin õigel ajal õigesse kohta ja sain tasuta Redbulli ka. Saatus tahab, et ma täna õppetööd teeks!

Eestisse jõudes hakkan ma siinset asjade tasuta saamise kommet igatsema. Isegi Salt Lake City’s sain ma rohkelt tasuta nänni, siin aga ei möödu nädalatki, mil ei jagataks tasuta energiajooke, võileibu, küpsiseid ja mida kõike veel, enamasti kampaania eesmärkidel. Vot sulle kapitalism.

Avastasin BBC raadiote dokumentaalid ja kuulan nüüd neid. Vahelduseks on briti aktsendid nii värskendavad - ainus britt, keda ma Beloitis tean räägib kogu aeg hääletooniga, mis annab igale sõnale “dõõõõh” kõla (ta räägib nagu inimene, kes üritab imiteerida lolle sportlasi, aga ta on tüdruk ja see on tema päris hääletoon). Ma hakkasin juba oma kogemustes kahtlema ja mõtisklema, kas mitte kõik britid nii ei räägi.

Koolis on käimas “rahvusvahelise hariduse nädal”, kus ameeriklastele tuletatakse meelde, et nad ei ole maailmas üksi.

Esmaspäeval käis avalikku loengut pidamas Kuuba diplomaat Carlos Alzugaray. Ta on praegu kuskil Ameerika ülikoolis vahetusõppejõud, aga enamiku oma elust on ta esindanud Kuubat Etioopias, Bulgaarias, Jaapanis ja Argentiinas. Mõnus oli kuulata intelligentset inimest, kes tingimata ei ole sinuga samadel seisukohtadel, aga kes oskab oma vaatenurki argumentidega põhjendada. Ta kritiseeris USAd, öeldes, et riik on endale võetud kohustustega üle pingutanud, aga suutis samal ajal olla ka üks väheseid mittedemokraatliku riigi esindajaid, kes ei lange “aga vaadake kui ebademokraatlik Ameerika on” argumentidesse.

Teisipäeval oli rahvusvaheline luuleõhtu. Lugesin ette ühe Doris Kareva luuletuse. Erinevate keelte kõla kuulmine oli üllatavalt huvitav. Õhtu lõppedes aitasin jagada välja lippe, mida rahvusvahelised tudengid täna kooli jõulupostkaardi jaoks poseerides lehvitama peavad. Kui ma andsin lipu Iraagi poisile, siis tulid tema silmadesse pisarad. Tõsi, ta vist sai minust valesti aru ja arvas, et ma andsin selle talle alatiseks, aga sellise reaktsiooni nägemine tõi jalad tagasi maa peale. Ma ei kujuta ette kui kummaline võib olla oma kodumaa põgenik. Poiss on intelligentide perest ja elav entsüklopeedia, kuid Iraaki ta naasta ei saa. Ta rääkis mulle kunagi, et enamik tema tuttavaid on surnud või “teadmata kadunud”, ehk siis tõenäoliselt samuti surnud. Siiski, kõigest hoolimata on ta oma kodumaa üle uhke.

Täna on rahvusvaheline sümpoosium, kus vahetussemestri teinud tudengid oma kogemustest räägivad. Käisin kuulamas Aafrikas käinud tudengeid. Siin peab vahetusüliõpilane tegema mingi suuremat sorti projekti, mis tavaliselt on seotud lõputööga. Mul tekkis minipaanika selle üle, kuidas ma ei ole ikka leidnud kindlat suunda, millele ma tahaks keskenduda. Ma olen päris kindel, et minu huvi on Lähis-Ida ja Aafrika ning välispoliitika foreign policy tegemise mõttes (ehk siis ühe riigi poliitika teise suhtes) ja ma tahaks keskenduda Iraanile, aga samas on nii palju teisi asju, mis mind ka huvitavad. Hiljuti läksin ma raamatukogus mingit raamatut otsima ja leidsin end riiulite vahelt, kus oli sadu raamatuid, mis tundusid niiiiii intrigeerivad. Ühelt poolt on see loomulik ja hea - ühekülgsus on igav ja õppejõududel on kõigil laiad huvid (a la spetsialiseerub Kaug-Ida ja Sub-Sahara Aafrika probleemidele või Ameerika poliitikale, feminismile ja ausale kaubandusele). Lõputöö teema leidmise mõttes on see aga ahastama ajav. Tavaliselt valin ma oma uurimuste teemad juhuslikult (sattusin huvitava artikli otsa, just ilmnes uus areng, ma ei tea sellest teemast piisavalt palju vms), aga lõputöö võiks olla midagi suuremat, mis erinevad huvid kokku seob.

Oeh. Teile võib tunduda (ja mulle juba tundub, kui ma oma blogi postitusi üle vaatan), et ma elan ühest pseudoprobleemist teise ja ma vabandan selle pärast. Kipun kirjutama asjadest, mis tekitavad minus väga tugevaid emotsioone, aga mille puhul ma tunnen, et sellel teemal sõpradega rääkimisest ei ole abi. Elan siia oma segadusseisundit välja. Olen ikka väga rahul ja valdavalt on minu kogemused positiivsed, aga kuna need ei ole minu jaoks uued, siis ma nendest ei kirjuta. Umbes nagu ajakirjanike printsiip, et kui verd voolab, siis läheb esilehele (“if it bleeds, it leads”).

“Kultuuripuudus” kõlab veidi nagu “õhupuudus”. Kes oleks võinud arvata, et Euroopa kultuuri nii väga igatsema hakkan - kodus olles ma ju eriti kultuuriüritustel ei käigi.

Pärast eelmise postituse tegemist otsustasin minna teatrisse. Tol õhtul mängis kooli teater “Õhtusöögilauda” (“The Dining Table”’), mis oli lühikestest stseenidest kokkupunutud tükk, mille üldine sõnum oli heietus sellest, kuidas vanadel aegadel kõik söögilaua ümber kokku tulid ja nüüd ei ole kellelgi selleks aega. Minu jaoks oli see liiga fragmenteeritud ja kuna mul ei ole kunagi söögituba olnud, siis jäi ka kaugeks. Siiski, veidi kultuuri andis näidend ikka ja näitlejad mängisid oma rolle hästi.

Edasi tuli Phongi sünnipäevapidu. Ameerikas on kõik sünnipäevapeod “üllatused”. Sünnipäevalisele kinnitatakse, et ega keegi midagi väga ei tee too õhtu ja kõigil on palju õppida. Siis õhtul kutsutakse ta mingil väljamõeldud põhjendusel (a la “mul on kodutöös abi vaja”) tuppa, kus kõik tema sõbrad pimedas vaikselt ootavad ja siis “palju õnne!!!” karjuvad. Täpselt nagu filmides. Ma ei ole kindel, kas eestlaste lahendus, kus vaene sünnipäevaline peab ise söögi ja joogi eest hoolitsema parem on, aga minu jaoks on need “üllatusüritused” juba tüütuks muutunud. Küll on hea, et ma oma sünnipäeva siin ei pea tähistama.

Igatahes, pakuti tekiilat ja sai lõppkokkuvõttes oli väga lõbus. Sain mõned tülid selgeks klaaritud (ilmselt lahendab tekiila kõik tülid… väljaarvatud need, mida ta põhjustab, aga see on teine asi). Õhtu lõppes Vene majas tšehhi ja vene multikaid vaadates (tekiila loomulik tagajärg, eksole).

Viimane nädal on olnud draama- ja stressirohke, aga samas on kõik kuidagi nii rutiinne ja midagi jutustamisväärset ei ole otseselt öelda. Ma mõnikord mõtlen, et kas ma igatsen kodu ja sõpru ning kui jah, siis kas sellel on mõtet, sest siin olla on veel nii vähe aega ja ma ei taha ära minna. Täna õhtul jõudsin selgusele, et ma igatsen Euroopat. Üleüldiselt. Ma ei ütleks seda kunagi ühelegi ameeriklasele, aga siin ei ole piisavalt kultuuri. Ma igatsen Euroopa paksu kultuurikihti.

Tegelikult on mu kultuuripuudus vist minu enda süü ja ma peaks lihtsalt kuskilt aega varastama ja vaatama mõnd väärtfilmi või lugema juturaamatut.