Eelmise nädala veetsin ma taas Gyeongjus [Gyong-dzus], küngastekujuliste haudade ja iidse Silla kuningriigi linnas. Aitasin sealsel Nahbi külalistemaja omanikul Taejongil tubasid koristada ning sain selle eest tasuta ööbida, lõunatada ja keelt õppida.

Keeleõpingutes olen nüüdseks jõudnud juba sinnamaani, et ühe korealasega räägin Facebookis suure osa ajast korea keeles. Iga lause moodustamine võtab küll oma 15 minutit, aga vähemalt on korea keelest saanud minu jaoks elav keel. Prantsuse ja vene keel on minu jaoks aastatepikkustest õpingutest hoolimata jäänud alati klassiruumi keeleks.

Iga koreakeelne lause tuleb üle kivide ja kändude, sest mulle harjumuspärased võõrkeelsete lausete kontrollimise meetodid korea keele puhul ei toimi.

Teiste keelte puhul kasutan ma Google translate’i veendumaks, et minu moodustatud lause annab ligilähedaseltki soovitud ingliskeelse tõlke. Kahjuks ei sobi Google translate ja korea keel aga kohe üldse kokku. Näide:

Eesmärgiks oli lause “Ma ei käinud vaatamisväärsusi vaatamas, sest oli liiga palav”. Google tõlkis moodustatud koreakeelse lause hoopis nii: “I was not watching, so too a million,” (eesti k siis “ma ei olnud vaatamas, seega ka miljon”).

Enamasti ei aita ka lause niisama googeldamine, sest korealased ise ei moodusta peaaegu kunagi ühe verbiga lihtlauseid. Ja populaarsuselt on Google Koreas alles viies otsingumootor.

Viimasel ajal olen ma teinud vähem turistilikke tegevusi. Olen püüdnud allesjäänud nädalate jooksul igal momendil nautida Korea üldist õhustikku, käies kohvikutes, turgudel, parkides ja teistes kohalike lemmikkohtades.

Mina ja teised minusugused, kes tulevad Koreasse kuuks või paariks, võime küll omakeskis naerda, et me oleme elukutselised turistid, aga tegelikult väsib vaatamisväärsustest väga kiiresti ära. Isiklikult ei tahaks ma kunagi ümbermaailmareisi ette võtta. Mulle tundub, et mingil hetkel muutuvad kõik kohad ühesuguseks. Sest turismiobjektid ongi kogu maailmas väga sarnased, juba nende toimimispõhimõtte pärast. Eesmärk, miks nad rajati on erinev, aga turistitrobikondade loendamatud sammud ja suveniirikärude rattad tallavad selle algse eesmärgi unustusse ja alles jääb ainult Vaatamisväärsus kui… asi iseeneses.

Teisalt, kuna minu viimased kolm reisi on olnud pikemad (kaks USAsse ja nüüd Koreasse), siis ei kujuta ma end enam ka nädalapikkusel “hei hopsti mägi, hei hopsti kirik, hei hopsti muuseum tupsu-tadaaaa” reisil ette.

Aja puuduse pärast on paljud “nagu kohalik” stiilis tegemised jäänud siin blogis kajastamata. Muuhulgas olen käinud näiteks:

• DVD-bangis ehk DVD-ruumis, mis on segu videolaenutusest ja minikinost. Saad laenuta filmi ja vaadata seda sõpradega koha peal eraldi ruumis (“kodukinos”). Käisin seal ühe korealasega ja eelkõige sellepärast, et erinevalt päriskinost saab DVD-bangis Korea filmidele subtiitreid lisada. Vaatasime filmi “Nameless Gangster”, mis räägib Busani maffiast ja riigi katsetest organiseeritud kuritegevuse vastu võidelda. Soovitan vaadata, sest film on hea ja näitlikustab suurepäraselt põhjusi, miks Koread kutsutakse “Aasia Itaaliaks”.
   
• Korealaste grillpeol, kus kohtasin üht umbes-täpselt kuuest Korea suusahüppajast. Veel mõned aastad tagasi suusahüppajaid Koreas polnud, aga siis leiti, et riigi esindatust talveolümpiamängudel peaks parandama. Nii kupatati osa tavalistest suusatajatest poolsunniviisiliselt suusahüppajateks.
  Ja et ala populaarsem oleks, tehti hüppajatest ka film (inglise keeles “Take Off”, pole veel näinud). Nüüd on Korea suusahüppajad kuulsused ja grillpidudel tutvustatakse neid sportlasi naljatlemisi kui näitlejaid.
  Kahjuks ma ei mäleta ma peol olnud suusahüppaja nime, aga tüüp veedab suurema osa oma ajast Soomes, sest seal on harjutamiseks paremad tingimused. Ja väidab, et üks eestlane olevat noorteliigas tubli hüppaja ja lootustandev talent. Ta püüdis minuga veidi soome keeles rääkida, aga kahjuks ei kuulu see keel minu talentide hulka.
   
• Korea rokkstaar Kyung Ho Kimi kontserdil. Mees nägi välja täpselt nagu tumeda peaga Howl animafilmist “Howl’s Moving Castle”. Kyung Ho Kimi rokk on kaheksakümnendate stiilis, kergelt Jaapani rocki ja Korea popi mõjudega. Fännide seas on nii noori teismelisi kui 50-aastasi ahdžummasid. Mõlemad kutsuvad teda ikka hellitavalt “oppaks” ehk siis vanemaks vennaks.
  Mees laulis hästi, aga eelkõige võlus ta oma liikumisega - ma ei ole kunagi varem näinud ühtegi pikajuukselist rokkarit, kes kannaks laiatriibulisi liibuvaid pükse ja tantsiks koreografeeritud sammudega, aga minu meelest võiksid nad kõik seda nüüdsest tegema hakata, sest see töötab.

Siiski-siiski, paar-kolm korda nädalas olen ma mõne tursmiatraktsiooni juurde ikka sattunud. Kohvikuskäimised ja sõpradega turgusid mööda kammimised ei ole lihtsalt asi, millest eriti pilte teha ilma, et pildistamisest saaks eraldi eesmärk.

Selles postituses olevad pildid on tehtud pisikeses ja väga vanas Bunhwangsa templis. Väidetavalt on kõige esimesel pildil olev stuupa (budistlik ehitis/monument, milles hoitakse pühasid reliikviaid) üks Korea vanimaid. Gyeongju oli iidse Silla kuningriigi pealinn ja Silla kungriik oli omakorda esimene Koreas, kes kuulutas budismi riiklikuks religiooniks. Reedel (17. mail) tähistatakse Budda sünnipäeva ja selleks ajaks on kõik Gyeongju hostelid mitu kuud ette broneeritud.

Lisaks templikülastusele matkasin Gyeongju Namsani mäe otsa. Nagu ülejäänud Gyeongju, on tee 468 meetrise mäe tippu täis palju pisikesi ja suuri budistlikke kujusid. Gyeongju on tervikuna n-ö “elav muuseum”.

Kahjuks jäid paljud Namsani budakujudest mul aga nägemata. Mäkketõusul avastasin ootamatult, et 25+ kraadides pärastlõunaleitsakus pooleliitrisest veepudelist ei piisa. Nii möödus pool ülesronimisest kerges paanikas - et kas vett ikka jätkub / “tagasi ikka ei lähe!” - kuni lõpuks jõudsin ühe veekraaniga “eraklani”. Tänaseks päevaks pole see erakla enam mingisugune erakla, sest iga päev ronib mäe otsa sadu inimesi, aga kuidas sa nime ikka muudad. Turistidele ju meeldib asju põnevaks mõelda.

Pärast veevarude täiendamist polnud tee tippu enam üldse raske. Isegi kuumus andis järele. Mägedes matkamine on huvitav selle poolest, et alguses võtab see väga palju energiat - pidevalt peab vaatama, millise kivi peale astuda ja kuidas libisemist vältida. Mõne aja pärast harjuvad jalad aga uue pinnasega ära ning kõik see muutub automaatseks. Siis saab juba niisama mõtteid mõelda ja jalad teavad, kuhu minna. Nagu polekski tegu mäega, vaid tavalise sileda tänavaga.

Praegu on skoor Maarja 4 - Korea mäed 2. Ehk siis kuuest tippu ronimiskatsetest on neli olnud edukad.

Kõige rohkem meeldis mulle Gyeongjus aga see, et seal on mägedel varjud. Mägesid näeb Koreas igal pool, aga Gyeongjus on nad sattunud paiknema nii, et madalamate mägede vahelt piilub mitu kõrgemat mäge. Mina kutsun neid mäe varjudeks.

Namsanist tagasi tulin jalgsi. Nautisin päikeseloojangut ja selle peegeldust riisipõldudel.

Jejus olles sattusin ma lugema William Zinsseri raamatut “On Writing Well”. Nagu raamatu pealkirigi vihjab, õpetab see kuidas kirjutada häid (ajakirjanduslikke) tekste. Kohati on tema hinnangud sõnakasutusele aegunud ja mõnele ei pruugi tema arrogantsi kalduv enesekindlus sobida, aga Zinsser valdab sõna. Iga kord, kui ma tema raamatu kätte võtan inspireerib see mind paremaid blogipostitusi tegema, kuid kohe pärast raamatu käest panemist torkavad pähe muud kohustused ja tegemised.

Lisaks raamatutele jõudsin ma kolme ja poole päeva jooksul matkata, ronida, kõndida, jalutada ja niisama tenniseid kulutada. Sest Jeju on paradiisisaar. Mitte see alati päikeseline, niiskelt kuum kollaste liivarandadega imala filmi paradiis, vaid koht, kus temperatuur on täpselt õige 18-22*C, meretuuleke on värskendav ja taimestik ei taha väikese maatüki peale ära mahtuda. Ma pole kunagi näinud nii mitmekesiselt lopsakat taimestikku.

Eelkõige on Jeju aga vanavanematesaar. Legendi järgi vedas Jeju kokku vanaema (õigemini siis Vanaema) oma põllega. Päeval vedas saare jaoks kivisid ja mulda, õhtul õmbles oma rebenenud põlle kokku.

Paralleeliks - mõneti sarnase elurütmiga elavad praegu Souli väikedisainerid. Päeval müüvad nad riideid üksikostjatele ja edasimüüjatele, öösel joonistavad disaine ja mõnikord ka õmblevad ise kleite. Kuuldavasti saab enamik neist ööpäevas magada vaid neli tundi.

Korea on ja jääb “balli-balli” ehk kiiresti-kiiresti kultuuriks.

Ka vanaemad on Jejus jätkuvalt tublid. Songsang Ilchulbongi vulkaanilise mäe ääres tegelevad vanaemad sukeldumisega, tuues merepõhjast välja suurte võrkude viisi ande. Pildil olevad valgetes särkides turistid püüdsid entusiastlikult kotte tõsta, kuid pidid alla andma.

Nad ei saanud hakkama sellepärast, et turistide tõstmistehnika oli vale. Vanaema teab.

Merevetikaid kuivatamas. Vanaemade peas olev päikesevarju (viisori) ja rätiku kombinatsioon on Koreas tädikeste stampriietus. Mõnikord kannavad seda ka härrased, ilma mingi häbita. Väga praktiline ju - kaitseb nii päikese kui tuule eest.

Üldse paistavad muidu väga mitmekesise riietumisstiiliga korealannad kuskil 50-aastaseks saades väga ühesuguseks muutuvat. Kõigil on püsilokk ja poisipea. Ma ei ole näinud ühtegi pikkade juustega adzummat. Hiljuti avastasin ma ühe kergelt padjasoenguga tädikesest vaadeldes, et nende must juus on värvitud. Senimaani olin eeldanud, et korealannad lihtsalt lähevadki alles 80-aastaselt halliks.

Jejul on ka oma vanaisa, kelle kuju valvas vanasti iga küla väravaid. Tänapäeval on vanaisast saanud turistilemmik, seega valvab ta nüüd ka sildu, parkimisplatse, sõidutee ohutussaari ja kasiinosid.

Ja mõnikord peab vanaisa ka veidi puhkama. Soovitavalt mõne põõsa varjus, täpselt nagu Eestiski.

Kahjuks on sellega minu teadmised Jeju rahvapärimusest peaaegu ammendatud. Mere ääres oli hulgaliselt kividest laotud maju, kuure, torne ja ringe, aga ingliskeelsetel sildikestel nende tähendust ei selgitatud. Pildil olevate kivitornide puhul tahaks ma koreakeelsete siltide põhjal väga öelda, et need on mingi päikesekella variant, aga ega ma tegelikult ei tea. Küll kodus jõuab uurida ja puurida.

Jeju on koht, kus tasub aeg maha võtta ja lihtsalt jalutada. Viie tunniga jõuab näha palju, kuigi saarele ei jõua sellega veerandtiirugi peale teha. Kokku on Jejus umbes 20 märkidega tähistatud “ollet” ehk matkarada. “Olleks” kutsusid Jeju lapsed vanasti oma koduukse ja mere vahele jäävad teerada / ala. Mandrikorealased laiendasid selle sõna aga kõikidele mereäärt mööda kulgevatele radadele.

Arvestage seda pilti vaadates, et minu fotokale jäi tubli 60 protsenti värvidest ja kirkusest tabamatuks.

Pilt kruiisil viibiva jaapanlannaga. Temaga peetud vestlus oli peaaegu minu ainus ingliskeelne jutuajamine kogu Jejus viibimise ajal. Mitte et ma juba korea keeles vestelda oskaksin, aga Jejus töötavad ja reisivad korealased oskasid inglise keelt veel vähem. Lääne turistidele on Jeju paljuski veel tundmatu maa, põhilised tulijad on ikka korealased, hiinlased ja jaapanlased. Saare vähene kuulsus on täiesti põhjendamatu - Jeju vulkaanilised mäed ja koopad ning otse merre voolavad kärestikud on isegi UNESCO poolt vaatamisväärseks tunnistatud.

Enamgi veel, Jejul on isegi oma tsitruseline - hallabong. Maitseb nagu mandariinitekstuuriline mahlakas õun. Vilja nimi viitab Korea kõrgeimale mäele Hallale, millel on samuti tipus väiksem kuhelik.

* Ei ole minu tehtud pilt. Hallabong kasvab Jaapanis ka, aga teise nime all.

Minagi ostsin turult prooviks seda eksootilist vilja. Maksin ühe hallabongi eest 3000 woni ehk veidi üle 2 euro. Tundsin end alguses veidi halvasti, sest olen tingimises kohutav, eriti kui müüjanna satub olema vanem proua (ehk siis alati). Kahtlustasin, et nii kui nii lajatati mulle turistihind. Tädike andis mulle boonuseks veel pool hallabongi juurde, mis ainult süvendas tunnet, et kindlasti hakkas tal lõpuks minusugusest lollikesest kahju. Kodus googeldades avastasin aga, et umbes selline hind hallabongil ongi, eriti kuna ma ostsin üliväikese koguse ja hooajavälisel ajal. Hurraa, ma polegi nii loll.

Trivia teadmiseks: korea keeles on allahindlus “kaka”, mis teeb selle küsimise eestlasele eriti ebamugavaks.

Palmid, neoontuled ja Veneetsia kanaleid meenutavad ojakesed - selline on minu praeguse hosteli ümbrus. Pärast vihma on õhk raske ja nii niiske, et hingeõhk aurab (mina mõtlesin, et see juhtub ainult väga väga külmas kliimas).

Nimelt viibin nüüd korealaste ühes lemmikpaigas, Jeju saarel. Kui tüüpiline Souli elanik (ehk siis umbes 50 protsenti Lõuna-Korea elanikkonnast) ütleb Busani või Inchoni linna kohta, et mis sa sinna ronid, Soulis on ju kõik olemas, siis Jeju saare puhul peavad nad nentima, et palmid Soulis tõesti ei kasva.

Jeju on tuntud oma apelsinide, rohelise tee, teistmoodi religiooni* ja… “sitasigade” poolest. “Sitasiga” on otsetõlge koreakeelsest 똥돼지st (ddongdoedzi) ja need ongi põrsakesed, keda traditsiooniliselt toideti külakempsude… toodanguga. Pidavat olema delikatess, aga üksirändaja jaoks on nende liha liiga kallis. Seega seekord jääb see veidrus vist vahele.

* Jeju saarel püsis kauem mingi teistmoodi paganlus, kus mäed on jumalad ja külade ette tuleb panna kaitsekujukesi. Aga mida nad täpselt uskusid, ei ole jõudnud veel uurida.

Üldmuljelt on Jeju linn paljuski nagu iga teine kuurortlinn. Koreale omaselt on ristid alati neoontuledes ja kirikuga samas majas on kohvikud, baarid ning pesumajad, sest ühtki ruutmeetrit ei tohi raisku lasta.

“Armastusemotelle” leidub Koreas aga absoluutselt igal pool, sest kõrgete kinnisvarahindade tõttu elavad kõik noored kuni abiellumiseni oma vanematekodus.

Suur osa hämaras tehtud piltidest tulid välja sellisena:

Kuurortlinnale igati sobilik visuaal.

Jeju tõeline võlu peitub aga selle looduses. Kunagi möllasid siin vulkaanid. Nüüdseks on nad kõik maha rahunenud ja igavesse unne suikunud, aga neist jäi maha hulganisti imeilusaid mägesid, koopaid ja koskesid.

Jeju kuulsaim vaatamisväärsus on Halla mägi (Hallasan), mis asub täpselt saare keskel ja on Lõuna-Korea kõige kõrgem (1950 m).

Nii panin eile oma kahe kuu jagu matkamisest juba üsna väsinud tennised jalga ja asusin teele. Selgub, et Jeju saar on paganama suur (peaaegu kaks korda suurem kui Saaremaa), seega sisaldab ükskõik millise vaatamisväärsuse juurde minek lõputuid bussisõite.

Selca! Juba veidi roninud inimese väsinud nägu.

Pildil on minu uus imeilus jope. Koreas on tüdrukutel väga kindel riietumisstiil - erksad tossud, sukad ja miniseelik ning kindlasti hiigelsuur jope, millesse ära uppuda. Mugav, aga stiilne.

Väikese matka järel hakkas esimene vulkaanilise tegevuse jälgedega mäekülg juba metsa vahel paistma.

Ja seejärel hakkasid paistma ka inimesed. See on hämmastav, kuidas bussitäis inimesi suudab kohale jõudes mõne minutiga ära hajuda, nii et osa teest kulgeb ikka uhkes üksinduses. Mina võtsin mäe vallutamise ette Yongsili matkarada pidi, aga enamik matkaselle läksid bussist maha kaks peatust varem, mingi teise raja juurde. Kes teab, kas eri radadel mingit suuremat vahet ka oli. Mingi osa reisijatest läks maha täielikus pärapõrgus, sest üks ahdzumma hüüdis, et tavalised matkarajad on mõttetud ja tema teab palju paremat rada.

Pilvede kohal.

Kõrguste kuumaastik.

Matkajad! Taaskord olin mina ainus, kes ei kandnud matkavarustust.

Teerada mööda kive.

Ja päeva missiooni edukas lõpp - mäetipp. Või noh, kauguses on näha Halla mäe päris tipp, aga sinna inimesi ronima ei lasta. Oma 1500 meetri kõrgusele ronisin küll ja see oli esimene kord, kui ma jõudsin edukalt mõne Korea mäe tippu (turvameestega Bugaksan ei loe, sest see oli Munamägi ehk küngas). Mäe otsas ootas maailma kõige maitsvam ramjun ehk kiirnuudliports.

Viimasel ajal olen olnud tegus. Kõige põnevamatest asjadest ei saa ma praegu rääkida, sest mõnikord lähevad suure hurraaga välja kuulutatud asjad lõpuks ikka viltu.

Aga muidu vahva oli ka see, et ma sattusin juhuslikult ühte intervjueerimise töötuppa, kus kogenud raadio- ja teletöötajad jagasid nippe. Ja sain kokku oma Beloiti aegse sõbraga. Tema tutvustas mulle korea seakondi suppi, mis on - üllatus üllatus - imemaitsev. Kontide küljes oli palju korraliku tailiha, nii et tegu ei olnud mingi nälja-aja toiduga. Samuti selgus, et korea keelne sõna “gamtsa” (감자) tähendab nii kartulit kui sealihakonti. Ja mina olin kogu aeg juurelnud, et miks kõik kartulisupi toidukohad on lahti ainult õhtuti ja pakuvad alkoholi. Tegelikult pakuvad nad sealihakonti ja see passib tõesti õlle kõrvale.

Ühtlasi katab sõna “gamtsa” suure osa eesti traditsionaalsest köögist…

Ingridit tsiteerides elan ma praegu toidutaevas.

Ma ei ole oma toiduelamustest siin peaaegu üldse rääkinud. Aga eestlasele võõramatest asjadest olen proovinud erinevate kerakalade fileesid (imemaitsvad, õige töötlemiseta surmavalt mürgised, seega delikatess), minikaheksajalga (imemaistev), keedetud siidiussi vastseid (veidi mürgise maitsega, aga väga söödavad), sojaoa hautist merikarpidega (maitsev), erinevaid puulehti (nende sisse mässitakse liha, on söödavad) ja tulisoolast marineeritud sealiha (hea riisipudru kõrvale). Varem ma meretoitu ei söönud, aga korealased oskavad kõik mitte ainult söödavaks, vaid ka maitsvaks teha.

Kuigi, kerakalafilee söömisest ei muutu Eesti silk kuidagi isuäratavamaks.

Proovimata on veel näiteks krõbedad-krõmpsuvad kanajalad (jalad, jalad! mitte koivad) ja veel umbes miljon rooga, sest korea toiduvalik on üüratu.

Lisaks ma sain raamatukokku sisse! Ma olin tükimat aega otsinud kohta, kus ma saaksin rahulikult õppida. Mul ei ole viisat* ega Korea isikukoodi, seepärast turvaväravatega raamatukogudesse ma ei pääse. Aga õnneks kohalikus raamatukogus turvaväravaid ei ole. Pärast maja mööda ringi jooksvat turvameest, kes püüdis leida mulle inglise keele rääkijat selgus, et mul lastakse kohalikus raamatukogus niisama istuda. Nohiku hurraa!

* Üllatus, üllatus minu siinoleku kestvus kattub peaaegu täielikult selle ajaga, mille jooksul Euroopa kodanik võib Koreas viisavabalt reisida.

Postituse pildid tegin Yoido kirsiõiefestivali viimasel päeval. Inimesed tulid pühapäeva ja seltskonda nautima ning neid ei heidutatud üldse see, et heade piknikukohtade pärast pidi peaaegu kaklema.

Enamasti ei ole Souli rahvastikutihedus visuaalselt tunnetatav, isegi Hongdes ehk linna ühes tuntumais peopiirkonnas. Aga sellel “festivalil”, kus iga roheline ja vähemroheline lapikene oli inimestega kaetud, oli seda näha ja tunda küll. Sest tegelikult on Soulis ühele ruutkilomeetrile pressitud rohkem inimesi kui Manhattanil.

Ja piltide jaoks on inimesed muidugi paremad kui loodus - rohkem kirjusid värve.

Ilmselt üks väheseid asju, mis eestlastel Koreaga seostub on muidugi Psy “Gangnam style”. Gangnami on Souli rikaste, ilusate ja edukate linnaosa. Seda, mida Gangnami (elu)stiil tähendab illustreerivad järgmised kaks näidet.

Näide üks:

Kanada korealanna Julia tuli kaheks nädalaks oma arvukaid nõbusid külastama. Minuvanune tüdruk nägi oma sugulasi esimest korda. Sellest hoolimata ei jätnud tema Gangnami sugulased mainimata, et Julia jalad näevad paksud välja ja ta peaks laskma osa oma jalalihastest operatsiooniga eemaldada. Ma ei teadnud, et selline operatsioon üldse eksisteerib. Jalalihased on ju üsna kasulikud kõndimiseks ja jooksmiseks ja liikumiseks ja…

Aga noh, Koreas on olemas “ainult naistele” parkimiskohad, mis peaksid hõlbustama kõrgete kontsade kandmist (et pead kaubanduskeskusesse jõudmiseks vähem kõndima). Seega võibolla on jalalihased tõesti ebavajalikud.

Mulle seostuvad selle looga tüdrukud minu põhikoolist, kelle arvates oli jooksmine halb, sest see teeb su jalad paksuks. Lihaseline = paks.

Iluoperatsioone teevad siin nii naised kui mehed, enamasti selleks et noorem välja näha. “Noorem” võrdub siinkohal taaskord läänelikuga - suured silmad, väike nägu, V-kujuline lõug. Ja “nooremad” püüavad välja näha juba 25-aastased. Nooruslik välimus loeb isegi töökoha leidmisel - väsinud ja ebaatraktiivse välimusega inimesi tööle ei võeta, isegi kui töö seisneb päevad läbi kontoriboksis istumises.

Näide kaks:

Finantssektoris praktikandina töötav noormees rääkis mulle, et tänapäeval abielluvad korealased alles hilistes kolmekümnendates, sest lisaks uhkele pulmale peab su korter kindlasti asuma Gangnami linnaosas ja sa pead oma lapsed kohe panema ingliskeelsesse lasteaeda ja inglise eri algklassi ja igasse võimalikku hagwoni ehk õhtukooli. Kõik staatuse pärast.

Võrreldes ülejäänud Souliga on Gangnamis veel rohkem betoonist pilvelõhkujaid ja lääne brände. Soulis on olemas kõik USA toiduketid, alates Taco Bellist ja Dunkin Donutsist kuni KFC ja Pizza Hutini. Kes on USAs käinud mõelgu ükskõik millisele toidukohaketile, mida ta seal nägi ja ma garanteerin, et see on Soulis olemas. Mujal Aasias näiteks “mehhiko” restorane pole ning seepärast tulevad Jaapanis töötavad ameeriklased mõnikord Souli ainult selleks, et süüa ameerika rämpstoitu. Ning Souli kohvikuterohkus võtab isegi jaapanlaste silmad kirjuks ja suu lahti.

Ja otse loomulikult on “gangnamlaste” armastus kõige lääneliku (=ameerikaliku) vastu eriti palav.

Mina olen Gangnamis käinud kaks korda. Esimene kord kõndisin ma finantsasutuste pilvelõhkujate keskel ja siis möödus mu käik üsna rahulikult. Teine kord sattusin aga Gangnami shoppingupiirkonda, kus muuhulgas tuli minuga rääkima üks neiu modelliagentuurist. Tegi mitu pilti igast nurgast, küsis pikkust jne. Küll nad pilte üle vaadates taipavad, et ma pole fotogeeniline.

Eile tehti Gangnamis minu niigi ületoidetud egole teinegi pai. Jäin veidi liiga kauaks mõttessevajunult ülekäigu juurde töllerdama. Korraga ärkasin selle peale, et autod tuututavad. Minu ees oli seisma jäänud üks uhke auto, mille aknast viibutati mulle visiitkaarti. Et auto oli keset ülekäigurada, ei saanud teised autod kuidagi liikuma. Pidin tükk aega “aniyo, aniyo” ehk “ei, ei” ütlema, enne kui visiitkaart kadus ja liiklus liikuma pääses.

Aga päeva sündmus oli hoopis see, et leidsin Gangnami suurimast raamatupoest korealastele mõeldud eesti keele õpiku. Selle olid kirjutanud keskid kolm korealast ja selles õpetati selliseid vahvaid lauseid nagu “Kuidas on see eesti?” ja “Mina tulen Korea.” Kahjuks ei olnud mul fotokat kaasas ja seda ära osta ma ka ei raatsinud, seega peate te lihtsalt uskuma minu väidet, et kunagi anti Koreas välja üks ilmselt Google Translate’i abiga kokku pandud eesti keele õpik.

Oma sünnipäeva veetsin loomaaias. Kuna Tallinna loomaaed on nii kurb, kole ja lõunaeestlase jaoks kauge, siis püüan oma reisidel alati loomaaedadesse jõuda. Ja väidetavalt on Souli loomaaed maailma kümne suurima hulgas, seega seda enam.

Tegelikult on loomaaiaga samal territooriumil ka botaanikaaed, mistõttu ei olnudki ma ainult laste ja perede seltsis, vaid adzummad-adjussid olid ka pühapäeva nautima tulnud.

Loomaaias käik oli suurepärane keeleõppeprogramm. Et väikesed lapsed hüüatasid looma nime alati valjusti välja ka, siis anti mulle korraga nii kirjapilt kui hääldus.

Kuigi, kuigi. Pileti ostmisel tekkis jälle see kohmakas situatsioon, kus teenindaja rääkis inglise keeles ja mina korea keeles. Kuna enamik välismaalasi on ameeriklased, kes ei jäta kunagi vahele võimalust kurta kuidas keeleõpe on niiiii raske, siis arvavad paljud korealased, et kindlasti on korea keeles rääkimine minu jaoks õudne piin. Tegelikult on asi muidugi vastupidi, aga võhivõõrale piletimüüjale tundub isegi viisakas vormis “Ma oskan korea keelt, palun räägime korea keeles” liiga järsk.

Iga kord kui mõni ameeriklane või kanadalane ütleb mulle, et “oi jah, olen siin juba kaks aastat olnud, aga ega ma korea keelt ei oska, kahe aastaga ei suuda ju mitte keegi keelt soravalt ära õppida,” tahaksin ma neid lihtsalt lüüa. Üldiselt on võõramaalaste stereotüüp Koreas, et “meie” joome ja lärmame, oleme narkomaanid ja ilmselt on meil ka HIV. Viimane neist - et Aasias peetakse valgeid inimesi HIV kandjateks - oleks väga naljakas, kui need stereotüübid ei käiks minu enda kohta. Kahjuks on siinsetest ameeriklastest enamik sellised, kes teevad kõik, et neid stereotüüpe kinnitada. Oh, purupurjus ameeriklanna, miks sa arvad, et Koreas olles on kodutu mehe musitamine kohutavalt naljakas ja üldse asi, mida teha?

Ahvid olid eriti osavad toidulunijad. Ja kahjuks otsustasid külastajad neile kõikidest hoiatustest hoolimata oma krõpse ja šokolaadi anda…

Ja lõpuks ometi leidsin ma loomaaia, kus olid trikke tegevad merilõvid ja delfiinid! Kuna praegu teen ma pilte oma telefoniga (tõeline integratsioon! ja telefon on Samsungi oma ka!), siis kahjuks pole mul trikkidest üldse ilusaid pilte, aga nad tegid igaüks oma 7-8 erinevat trikki. Delfiinid tegid kõrgeid hüppeid ja pöördeid ja veest välja ronimist. Merilõvi plaksutas ja võdistas oma keha ja naeratas kui talle öeldi “Kimchi!”*

*Kimchi on vürtsikas hapendatud kapsas, mida pakutakse lisandina iga toidu juurde. Kui ameeriklased hüüavad pildistamise ajal “cheese”, siis korealased ütlevad “kimchi”.

Mul on Gyeongjust veel mõned pildid, mida ma ei raatsi näitamata jätta. Kahjuks pärinevad nad väga erinevatest paikadest, seega puudub käesoleval postitusel ühtne teema, on lihtsalt pildid ja mõttekillud.

Praegu olen taaskord Soulis. Kuigi, lootus on et äkki saan mai alguses uuesti Gyeongjusse minna, sest sealne hosteliperemees on nii nii tore inimene. Minu kogemuse järgi on enamik korealasi väga lahked, aga tema on kohe eriti tore inimene. Kui enamik hosteli töötajaid töötab kellast kellani, siis tema tuli peaaegu igal õhtul hosteli külalistega õhtust sööma.

Gyeongju linn on väga väike ja turism ongi põhiline sissetulekuallikas. Eksleja ja liialt tihti kaartide juhiseid eirava inimesena sattusin kogu aeg Gyeongjus neisse veidi kahtlastesse piirkondadesse, kus inimesed on vaesed ja majad väiksed. Gyoengjus lihtsalt polegi mulle nüüdseks juba harjumuspäraseks taustsüsteemiks muutunud pilvelõhkuijaid. Isegi suured-kõrged kortermajad asusid linnast väljas, meenutades nii meie Nõukogude-aegseid “kaks kortermaja keset suurt põldu” lahendusi.

Silla kuningriik oli budistlik (ja erinevalt järgnevatest Korea kuningriikidest ainult budistlik, mitte budism-konfutsianism-taoism segupuder). Kunagi võtsin ma Tartu Ülikoolis Kaug-Ida mõtteloo kursust, aga õppejõud Läänemets õpetas ainult budismi põhitõdesid, seega on Korea jumalaterohke budism mulle veidi tundmatu.

Peata budistlikud kujud, ilmselt konfutsianistide kätetöö. 

Ja peaga Budda. Või tema sõber ehk mõni teine India prints, kes tegeles nirvaanasse jõudmisega. Läänemets nondest tüüpidest ei rääkinud, aga Koreas on nad olulised tegelinskid.

Silla kuningriigi aegu kaevatud Anapji tiik, kus kuningad said närve puhata. Ja kuhu visati (= peideti) Silla kuningriigi lagunemise ajal kõik väärtuslik.

Praegu ööbin taaskord samas hostelis, kus ma ööbisin kuu aega tagasi Koreasse saabudes. Hongdesse tulemine on nüüdseks peaaegu nagu koju naasmine, kuigi eile õhtul suutsin ma ikka veidi ära eksida. Tuleb välja, et üks Hongde osa on mul veel täiesti avastamata. Hongde linnaosa on lihtsalt nii nii suur ja kirju ja rahvarohke. Ja öine ja päevane Hongde erinevad nagu… khm khm… öö ja päev.

Elu on väga kiiresti väga põnevaks läinud. Vahel näib, et ma olen ainus eestlane kogu Koreas, kuitahes palju ma ka Põhja-Korea teemat vältida ei püüaks.

Kuigi kui jutt juba eestlaste peale läks, siis täna sattusin Gyeongju tänaval kokku ühe tailannaga, kellega ma olin öösel samas hostelitoas olnud. Selgus, et:

1) me olime kogu päeva käinud samades paikades, aga ei olnud üksteist märganud

2) temagi on Koreas mitmeks kuuks keelt õppimas ja reisimas

ja mis põhiline:

3) teda oli veennud mitmekuulist reisi ette võtma üks eesti poiss, kes oli nädala aega tema sohval maganud (ehk sohvasurfamist harrastanud)

Nii et õnneks mingeid jälgi me inimeste eludesse ikkagi jätame. Et Gyeongju on kunagise Silla kuningriigi (umbes 1.-9. sajand, esimene kord kui Korea poolsaar oli ühe valitsuse all) pealinn on siin igal vägevaid tuhandeaastaseid ehitisi, sambaid, skulptuure, templeid jms. Mitu päeva nende keskel viibides annab mingil hetkel end tunda eestlaslik alaväärsuskompleks. Ma saan aru, et meil ei olnud kirjasüsteemi ja Eesti pinnal leiduvad kivid ei ole raiumiseks ilmselt eriti sobivad, aga kas me tõesti üldse ei püüdnud midagi igavikulist endast maha jätta?

Need künkad, mida ma teile siin juba tükimat aega näitan ei ole niisama kuppelmaastik, vaid Silla kuningriigi aadlike hauad. Terve Gyeongju on neid täis pikitud ja ma pakun et kokku on neid kuskil 30-40 tükki. Suuremad on kuskil 12-15 meetri kõrgused. Künka sees on puust kirst ja selle peale laotud paks kivimüür.

Uhkematest haudadest on leitud üle 11 000 ehte, poti, kujukese, krooni jms. Veelkord, 11 000 hauapanust ei ole leitud mitte kõikidest haudadest kokku, vaid ühest ainsast suurest hauast.

Ja Silla skulpturistid tegid hästi vägevaid budaskulptuure, aga neist tahaks ma eraldi postituse teha.

Minu jaoks on siiani jäänud selgusetuks, kuidas need kullast ehted seal kuni 20. sajandini alles püsisid. Küünilisem inimene võiks koguni öelda, et terve Gyeongju on üks suur surnuaed, nii et kas tõesti ei tekkinud inimestel kunagi soovi neid mägesid kaevama hakata? Enamik hauakünkaid asub ju kesklinnas.

Kuningate kullast kroonid nägid välja sellised (pilt ei ole minu tehtud). Silla kuningriigi ehete puhul kasutati palju palju kulda ja nende kõrvarõngad näevad väga ilusad välja.

Kuna Gyeongju on Korea ajaloos nii oluline paik, käib iga laps vähemalt korra elus siin klassiekskursioonil. Turistibuss on Gyeongjus kõige levinum liiklusvahend. Iga haua, muuseumi ja templi puhul pean ma õudusega vaatama, kuidas parklasse vurab korraga kaheksa kuni kümme täpselt ühesugust turismibussi ja need on kõik täis väikesi lapsi. Kuna need on suured, ilmselt 46-kohalised bussid teeb see üle 350 lapse, kes asuvad ühekorraga üht atraktsiooni ründama.

Probleem ei ole mitte ainult selles, et laste juuresolekul ei pääse ühegi asja lähemalt vaatama, vaid kõik need “Hello!!!’d” mis mulle osaks langevad. Ma ütlen alati viisakalt “Anyonghaseyo” vastu, aga see toob kaasa ühe kahest reaktsioonist. Kas 1) vau, ta oskab korea keeles vähemalt üht sõna! 2) lause “You are very pretty.” Aitäh komplimendi eest, kaheksa-aastased lapsed, aga teid on sadu ja nii suurtes kogustes olete te väga hirmuäratavad. Pealegi ei tea ma kunagi, kas olen seda lasteparve (vabandage väljenduse eest, aga siiski) juba mõne eelmise atraktsiooni juures kohanud või tervitavad nad mind esimest korda.

Kuigi, siin nad enamasti vähemalt ütlevad tere. Mujal kipuvad nii lapsed kui täiskasvanud tihti minu käest ainult “kust sa tuled?” küsima, et siis minu vastuse peale taaskord minema jalutada. Ei mingit “tere”, rääkimata sõnadest “tere tulemast” või “kuidas sulle siin meeldib”, ainult päritolukontroll. Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, et nad edasi küsiksid, aga praegu meenutab see peaaegu riiklikul skaalal toimivat naabrivalvet.

Sellele Aasia piirkonnale omaselt on kõikjal kirsipuid, koguni suuri kirsimetsasid. Miskipärast ei ole aga koreakeelne sõna kirsiõite jaoks, 벚꽃 [botgot], just kõige… graatsilisem. Jaapani sakura meenutab samuti liialt üht eestikeelset vandesõna. Ja erinevalt Lääne ettekujutusest on korea keel väga laulev ja sujuv (ei mingit läbi nina hääldust ega silpide raiumist), lihtsalt kirsiõied on… botgot.

Lõpetuseks mõistatus - leia pildilt vöötorav! Vihjeks: ta istub kännu peal.

Minul ja oravalistel on mingi kamm, sest nad ei karda mind. Pildil olev vöötorav sõna otseses mõttes poseeris minu jaoks kuskil kümme minutit, lihtsalt minu telefoni zuum on väga nõrk.

Kord jooksis Koplis üks orav minu poole sellise kiirusega, nagu tahaks ta minu otsa ronida, peatus alles kümmekond sentimeetrit enne mind ja jäi vahtima. Beloiti oravatest rääkimata - seal sõimas üks šokis orav mind läbi, kui ma ta kulli käest päästsin. Lihtsalt istus puu otsas ja häälitses valjult minu poole.

Selle nädala veedan Kagu-Koreas, Gyeongju [Gdzondzu] linnas. Siin on kõik kirsid, magnooliad, roosilised ja kibuvitsalised õites, nii ilus. Korea on pindalalt ainult kaks korda suurem kui Eesti, aga siin saab eri piirkondades tärkavat kevadet ikkagi mitu korda läbi elada. Neljatunnise bussisõidu jooksul läks ümbrus iga tunniga aina rohelisemaks. Nii on mul sel aastal vähemalt kolm kevadet, esimene Busanis, teine Gyeongjus ja varsti-varsti tärkab ka Soul.

Enne siia tulekut veetsin ühe päeva malailastega niisama ringi hängides. Kohalike lõbustamiseks panid nad selga kostüümid ja ma sain esimest korda linnas ringi jalutada tundega, et nendega võrreldes olen mina tänavapildis suhteliselt normaalne nähtus.

Ja vahelduse mõttes oli läänlastega (üks neist on tegelikult Malaisias üles kasvanud inglane ja teine on pooleldi iirlane) täitsa vahva ringi hängida. Üldiselt püüan ma läänlasi vältida, sest nende seltsis on liialt kerge Korea eripärade puhul “haha, vaata kui naljakas! Nad lõikavad liha kääridega! Bla bla bla, haha!” suhtumisse langeda. Kurioosumite otsimine ja teiste kultuuride üle irvitamine ei ole aga absoluutselt minu reisi eesmärk.

Võib-olla kunagi viitsime me selle pildi terviklikuks photoshoppida, aga Jeesus on “Y” ja mina “A”. Teisel pildil on malailased “M” ja “C”, aga me pidime selle pildi tegema kahes osas, sest parajasti ei olnud kedagi, kes meie eest pilti teeks.

Heast küljest tähendas malailastega hängimine, et natukene aega ei olnud ma hondza? ehk üksi. Üks korealane ütles mulle, et Koreas peetakse siiamaani üksi reisijaid ja sööjaid mahajäetud/hüljatud inimesteks. Kuigi sellele järgnes muidugi lause “aga sina oled läänlane, nii et kõik on OK”.

Tegelikult olen ma viimasel ajal päris palju uusi tutvusi saanud. Inimesed tulevad minuga rääkima poes, tänaval, muuseumis, kus iganes. Vanemad härrased annavad mulle alati oma visiitkaardid, nii et neid on mul juba korralik patakas. Ja noorematega räägin ma Facebookis.

Aga nüüd Gyeongjust. Hostelisse jõudes pakuti mulle kohe võimalust sõita Yangdongi külasse. Üks korealane (nimi on vist Jon) reisis Koreas oma autoga ringi ja pakkus, et ma võin kaasa tulla. Mis oli ühelt poolt väga tore, sest nii kaugele ei oleks ma vist iseseisvalt viitsinud sõita. Teisalt, kuna tema inglise keel ei olnud kõige parem olid meie vestlused ka üsna kohmakad.

Ma avastan aina enam, et minu korea keele oskus on üsna toidukeskne. Ma oskan rääkida mida ma sõin, mis mulle maitses ja mida ma tahan süüa. Küsimused stiilis kaua ma Koreas olen olnud ja millal ära lähen on palju keerulisemad. Aga osaliselt on see grammatika õpiku süü, sest seal liigutakse kohe “Kas sa käisid eile kinos?” tüüpi lausete juurde. Kuna neid lauseid mul praegu vaja ei lähe jääb mulle meelde ainult see, mis minu jaoks kõige olulisem, seega kõik söögiga seonduv.

Kuigi, arvestades et ma ei ole kunagi käinud üheski ametlikus korea keele tunnis ja kõik, mida ma oskan öelda olen ma ise õppinud, oskan ma juba päris hästi rääkida.

Kas CV-sse võib kirjutada “Keeled: korea keel (toidu teemad soravad, muidu nõrk tase)”?

Igatahes, Yangdongi küla on 500-aastaste majadega traditsionaalne kahe klanni külake.

Inimesed elavad Yangdongis siiamaani. Vanasti olid korealased veel lühemad kui praegu, seega meenutab küla natukene meie datša piirkondi.

Korea perekonnanimed viitavad kunagisele klannikuuluvusele. Kim’id olid muidugi kõige suurem klann, selle järel “I” (amerikaniseeritult Lee) ja Choi, aga peale nende oli Koreas ka palju palju pisikesi klanne.

Taaskord tekkis mul “hiiglane Alice pisikesel Imedemaal” tunne.

Lõpetuseks foto peesitavast koerast, õites puust ja traktorist:

Viimasel ajal olen olnud tavapärasest sotsiaalsem, sellepärast kirjutan ka vähem blogipostitusi. Praegu hängin kahe iiri-malai (Euroopa vanemad, aga kasvasid üles Malaisias) tüübiga. Selgub, et Korea liiklus on Malaisia liiklusest hullem. Nende sõnul kehtib Malaisias vähemalt printsiip “mida suurem sõiduk, seda suurem autoriteet”, siin aga sõidavad taksojuhid külma kõhuga mööda kitsast vastassuunalist tänavat otse bussile vastu, pöörates ära alles napid sentimeetrid enne kokkupõrget. Kusjuures, samal ajal vaatab taksojuht poole silmaga televiisorist talendishow’d ja bussijuht saadab telefoniga sõnumeid.

Hiljuti tegin väikese väljasõidu Soulist välja, Suwoni linna. Selles linnas asub maaliline veidi üle 200-aastane kindlus, mis erinevalt enamikest Euroopa kindlustest on säilinud ja osaliselt uuesti üles ehitatud terviklikuks. Müür ei katke, kõik kindlustornid on alles jne.

Minul ei ole kunagi olnud piisavalt kujutlusvõimet, et Eesti kindluste külastamist nautida - mõne meetri jagu säilinud kindlusmüür ja selle kõrval olev joonis pole piisav, et kohta vaatamisväärsuseks kutsuda.

Kindluse külastamisel oli kõige põnevam osa muidugi sinna saamine, sest:

1) bussid, mida turistilehekülg soovitas kindlusesse minemiseks ei sõida enam ammu kindlusesse

2) kindluse juures olevate peatuste nimed ei lähe kokku turistidele antud peatuste nimedega

3) buss peatub ainult siis, kui vajutad “stop” nupule, aga seda on päris raske teha kui nupud on kaugel ja buss kihutab täiskiirusel. Kuigi, võõramaalasele antakse ka “nägin aknast vilksamisi midagi kindluse sarnast, hüppasin püsti ja tormasin ukse juurde” taktika andeks.

4) bussijuhid sõidavad temperamentselt, “gaas põhja, pidur põhja” stiilis

5) igas peatuses peatub umbes 20 erinevat bussi, enamasti kolm tükki korraga. Ruumi on tehtud vaid kahe bussi jagu, aga sellest ühe koha võtab enamasti ära mõni kastani- või sibulamüüja, kes on otsustanud oma lahtise käruga auto just bussipeatusesse parkida.

6) seepärast peatuvad bussid peatusest tihti kuni 10 m kaugemal ja teise bussi tagant ei pruugi neid isegi märgata. Bussijuhti see aga ei huvita, tema tegi oma peatuse ära ja sõidab nüüd edasi. Vaatluse põhjal paistab, et ainus viis kuidas saada bussi peale, mis peatus vaid korraks bussipeatusest väga kaugel on talle sõiduteel lihtsalt ette joosta. Mina ei julgeks seda teha, aga kohalikud teevad küll, külma kõhuga.

Samal ajal on Souli metroo ülimalt puhas, kiire ja täpne. Kogu action toimub maa peal. 

Ilus müür, ilus kindlus!

Niivõrd-kuivõrd ma Suwoni linnakest nägin, on Suwonis rohkem traditsionaalseid tänavaturge ja söögikohti. Ja jõed-pargid on veidi vähem hoolitsetud.

Kuigi selliseid tädikesi, kes kannavad oma kompsu pea peal, võib jätkuvalt kohata igal pool. Ma loodan, et pluusi ja kompsu värv on teadlikud valikud. Ja muide, Koreas järgitakse printsiipi “mida vanem eit, seda roosam kleit”.

Kus on Maarja, seal korraldatakse ka militaaretendus. Seekord etendati seda, kuidas sõdurid demonstreerivad kuningale oma oskusi ja suutlikkust Suwoni linnaelanikke kaitsta.

Laste rõõmuks oli üks tüüp pannud selga ka kuninga rõivad. Publik tervitas teda lehvituste ja rõõmuhõisetega ja hiljem said lapsed “kuningalt” autogrammi küsida. Väidetavalt toimub see etendus ainult pühapäeviti ja kell kaks, seega sattusin jälle kogemata õigel ajal õigesse kohta.

Kuningas ja tema kaaskond.